Ma jätsin sel nädalal palju hüvasti. Seal kõlas palju "Jõuame järele" ja "Ma helistan, kui linnas tagasi olen". Huvitav, kas me kõik teadsime neil hetkedel, et meie sõnad on tühjad. Et ükski neist lubadustest ei täituks. Ma arvan, et enamik inimesi teeb.
“Keegi ütles mulle kord, et sa ei saa kunagi aru, et teed midagi viimast korda, kuni hetk on möödas.”
Keegi ütles mulle kord, et sa ei saa kunagi aru, et teed midagi viimast korda, kuni hetk on möödas. See on mind alati häirinud. Mõte, et miski möödub, ilma et oleks aega selle tähendust tõeliselt mõista. Ma arvan, et sellepärast mäletan ma sel nädalal hüvastijätmisi. Sest ma teadsin iga hüvastijätu ajal, et see on igaveseks.
Pakkisin kõik, mis suutsin, kolme kohvrisse. Olles elanud 23 aastat samas lääneranniku linnas, kolisin oma lapsepõlvekodust välja ja üle riigi. Sel ajal oleksin ma teile öelnud, et jooksen millegi poole – põnevuse ja uudsuse poole idarannikul.
“Kolimisele eelnenud nädalal võisin vaid ette kujutada valusaid ja segaseid tulemusi. Aga ma teadsin, et teen seda ikkagi.”
Olen alati olnud ülemõtleja. Kujutades ette valiku kõiki võimalikke tulemusi. Otsuse iga detaili hoolikalt planeerimine enne selle langetamist, et saaksin võimalikult vähe häireid tekitada. Kolimisele eelnenud nädalal võisin vaid ette kujutada valusaid ja segaseid tulemusi. Aga ma teadsin, et teen seda ikkagi. Mul oli vaja hoida distantsi enda ja hirmu vahel kogu elu samasse kohta jääda. Millal on hüppamine kõige hirmutavam, eks?
Sõiduteel emaga hüvasti jätmine oli kõige raskem. Mälestus on siiani kõige eredam. Lehvitasin talle alati, kui ta sünnitusosakonda öisesse vahetusse läks, ja viimasel õhtul tegin ka mina. Ma olin selles garaažis seisnud võib-olla miljon korda. Külm, pleekinud, hall tsemendipõrand minu all. Vaadates seinte kreemjate telliste vahel lõhenenud kohti. Kuulates, kuidas puud kõiguvad ja kõrvalmajast kostab vastsündinu nuttu. Tundsin, kuidas tuul tabas mind, kui garaažiuks lahti kraapis ja siis uuesti sulgus.
Iga kord varem olin ma seal seisnud kuni viimase hetkeni. Jälgisin, kuidas südaöösinine maastur ukse laskudes aeglaselt eemaldub, enne kui naasin oma tuppa maja tagumises nurgas. Reis, mida ma täna õhtul ei teeks. Arvan, et teadmine, et see on viimane kord, kui ma seal viibin, muutis õhu paksemaks. Pani mu südame kiiremini põksuma. Kõik aeglustus veidi. Tundsin natuke rohkem. Ta lõhnas nagu alati, magus ja soe. Nagu jasmiin ja virsikud. Ta oli oma mereväe töösärgis, mis oli tema torso jaoks liiga pikk olnud juba enne, kui ma mäletasin; ta püksid kimbusid üle jooksjate, peatudes vahetult enne maapinna puudutamist. Ta oli palunud mul allääred nööpnõelaga kinnitada, et saaksin need veidi lühemaks ääristada.
“Mul oli vaja mõnda aega ilma tema turvalisuseta olla.”
Valge garaaži tuli oli kustunud. Seisime seal mõnda aega. Olime ainult meie ja kollased tänavavalgustid, kui ma teda sel õhtul viimast korda suudlesin ja kallistasin. Ma ütlesin, et armastan teda väga ja ma ei teadnud, miks ma seda teen. Mul oli vaja mõnda aega ilma tema turvalisuseta olla. Et näha, mis selle asemele kasvaks. Tema käes hoidmine pani mind mõtlema, kas lahkumineku valu oleks seda väärt. Ta ütles, et tal on minu üle hea meel. Et ta tahtis seda mulle. Ta hääl murdus, kui ta rääkis. Ta ütles, et armastab mind ja see pani mind veelgi rohkem nutma. Tema rohelised silmad näevad nuttes peaaegu sinised välja.
Vaatasin üle tee asuva punastest tellistest maja aknast valgust. Kuuvalgel paistsid tellised tumedamad. Ema ronis oma autosse ja tagurdas sõiduteele alla. Hoidsin ta kätt läbi juhipoolse akna ja kõndisin auto kõrval, kuni oli aeg. Ta nuusutas ja puhus nina salvrätikusse. Kasutades toimingut pisarate varjamiseks, nagu alati. Ütlesin, et armastan teda uuesti ja näen teda varsti. Tähendab seekord. Vaatasin, kuidas ta tagatuled punaseks tõmbusid, kui ta minust nurga taha keeras. Enne kohvrite autosse panemist seisin ja vahtisin tükk aega üle tee olevat akent.
Karleigh Arakua
SEOTUD LUGEMINE
Hea kaubandus
