Edith Piaf salvestanud meistriteose järel oma karjääri algusest lõpuni ja peaaegu kõik tema laulud peavad ajaproovile vastu. Need kümme aga on la creme de la creme, ja kui teie MP3-mängijal on vaid käputäis Edith Piafi lugusid, peaksid need olema need.
Piafi enda kirjutatud laulusõnadega "La Vie En Rose" on kindlasti tema repertuaari tuntuim ja armastatuim laul. Esmakordselt 1946. aastal ilmunud pisikesest meistriteosest sai ülemaailmne hitt ja populaarmuusika kaanoni oluline osa. La Vie en Rose oli kriitikute poolt tunnustatud 2007. aasta Edith Piafi eluloofilmi pealkiri, kus legendaarse laulja rollis oli veetlev Marion Cotillard, mis võitis talle Oscari.
Helilooja Charles Dumonti ja sõnade autor Michel Vaucaire'i kirjutatud "Non, Je Ne Regrette Rien", mis tõlkes "Ei, ma ei kahetse midagi," salvestas Piaf 1960. aastal pärast seda, kui ta oli teatanud oma kavatsusest pensionile jääma. Vabameelne lauljatar, kelle elu oli täis skandaale ja draamat, kuulis laulu ja samastus sellega nii ägedalt, et tuli oma (ehkki lühiajalisest) pensionist välja, et seda salvestada. See laul on olnud popkultuuripilves populaarne üle 50 aasta, seda on regulaarselt kajastatud, kasutatud reklaamides ja filmides (eriti 2010.
Edith Piaf kirjutas sõnad sellele dramaatilisele tõrvikulaulule, mis räägib oma elu armastusest, poksija Marcel Cerdanist, vaid paar kuud enne tema surma lennuõnnetuses 1949. aasta oktoobris. Muusika lõi Piafi sage kaastöötaja Marguerite Monnot. Laulu on populaarselt kajastanud paljud artistid, sealhulgas Josh Groban ja Jaapani popstaar Hikaru Otada.
Omamoodi metakõrvauss, "Padam... Padam" on laul laulust, mis on teie pähe kinni jäänud, mis tõepoolest jääb pähe kinni iga kord, kui seda kuulate. Millegi metafoor (mõned inimesed ütlevad, et "Padam" on teie väljavalitu südamelöök, teised ütlevad, et see on Pariisi linna enda sumin, ja teised väidavad, et see oli lihtsalt Piafi lemmik jaburusilp, mille ta sisestas, kui ta ei mäletanud laulu sõnu). see valss tabab tõesti teatud klassikalist Pariisi dancehalli tunnet.
See kuulus number, mis räägib loo öö naisest, kes armub kõrgemasse klassi härrasmees, keda ta tänaval näeb, on kirjutanud sõnade autor Georges Moustaki ja helilooja Marguerite Monnot. See on kirjutatud suures osas kabaree esitusviisina, osa laulust esitatakse tantsulises meeleolus bal-musette-mõjutatud stiil, pausidega dramaatilisuse jaoks rubato segmendid. Ehkki mitte nii kuulus kui paljud teised tema laulud, on kiirema ajastusega meloodia koheselt äratuntav.
Enamik Edith Piafi kuulsamaid laule tõlgiti lõpuks nende algsest prantsuse keelest mitmesse keelde, et need oleksid kaetud rahvusvaheliste lugudega. artistid, kuid "Jezebel" oli tegelikult algselt ingliskeelne laul, mille kirjutas Ameerika laulukirjutaja Wayne Shanklin ja mille hitt tegi esmakordselt Frankie. Laine. Laulusõnad, võttes nende pealkirja piiblist Isebel, räägi südantlõhestavast naisest, kes murrab jutustaja südame. Piafi versioon, mille tõlkis Charles Aznavour, on ühtaegu dramaatiline ja mänguline ning kõlab peaaegu nii, nagu laulaks ta seda endale, mitte mõnele välisele ahvatlejale.
See ebatõenäoline hitt, kus Piafi saadab meeskoor nimega Les Compagnons de la Chanson (kes ka saatis teda 1945/1946 Ameerika Ühendriikide turneel, mille iga õhtu algas selle lauluga), on üks tema folgimuusikatest. numbrid. Võluv ballaad, mis jutustab kolmest ajast, kui väikeses orus helisesid ühele Jean-Francois Nicot’ kirikukellad (tema ristimine, pulmad ja matused), see tõlgiti. ja ümbertöötatud ingliskeelseks poplauluks nii nimede "The Three Bells" kui ka "When The Angelus Was Ringing" all ning salvestatud mitmete sajandi keskpaiga Ameerika poppide poolt. valgustid.
"L'Accordeoniste" räägib loo prostituudist, kes kasutab muusikat (täpsemalt bal-musette ja sellega kaasnev tants java) kui põgenemist oma elupiina eest. "L'Accordeoniste" kirjutas juudi helilooja ja laulukirjutaja Michel Emer. Teise maailmasõja ajal andis Prantsuse vastupanuliikumise liige Piaf Emerile raha ja aitas vaikselt riigist põgeneda, enne kui natsid ta kinni püüdsid.
See laul, mille pealkiri tähendab tõlkes "The Crowd", põhines varasemal populaarsel Lõuna-Ameerika valsil, mille kirjutas Angel Cabral ja mille uuemad prantsuskeelsed sõnad kirjutas Michel Rivgauche. See jutustab paarist inimestest, keda ühendab tänavafestivali ajal rahvahulk, kuid mõni hetk hiljem sama rahvahulk lahutab ja tõmbab lahku.
Kaunis linn Pariis, kus Edith Piaf sündis, avastas, kuulsaks sai ja lõpuks maeti, oli tema laulude populaarne teema. See räägib lihtsalt kõigist asjadest, mis "Pariisi taeva all" igal ajahetkel juhtuda võivad. See on romantiline ja armas ning sobiv austusavaldus linnale, mida ta nimetas koduks.
