"Vissi d'Arte" kontekst
Tosca laulab seda peent aariat 2. vaatuses Giacomo Pucciniooper, Tosca, üks helilooja enimesitatud oopereid. Lugege kogu Puccini kokkuvõtet Tosca.
Salapolitsei ülem Scarpia uurib Rooma vangi Cesare Angelotti põgenemist. Scarpia, kes on maalikunstnik Mario Cavaradossi suhtes alati kahtlustav, laseb oma meestel teda ülekuulamisele tuua, kui neil Angelotti leidmiseks tarvikud otsa saavad. Mario on Angelottiga vanad sõbrad ja aitas tal end esimeses vaatuses peita. Vaatamata sellele, et Scarpia piinab, jääb Mario oma sõbrale vankumatult truuks ja peab vastu kõigile tema küsimustele vastamisele.
Kui Mario väljavalitu Floria Tosca saabub pärast Scarpia õhtusöögikutse saamist, palub Mario tal sõnagi mitte öelda. Kui ta viiakse teise tuppa, on kuulda valukarjeid. Scarpia ütleb Toscale, et ta suudab Mario päästa, kui too ütleb talle, kus Angelotti end peidab. Alguses keeldub ta vastamast, kuid kui Mario kisa tugevneb, annab ta järele ja räägib Scarpiale kõik ära.
Mario eskorditakse koos Toscaga tuppa tagasi, kuid pärast rõõmsat hõiskamist, kui üks Scarpiast sellest teatas. mehed, et Napoleon ja tema väed olid võitnud lahingu Scarpia liitlaste vastu, laseb Scarpia oma meestel ta vangi visata. Keset Tosca proteste ütleb Scarpia talle, et suudab teda veel kord päästa, kuni ta temaga magab. Tosca laulab "Vissi d'Arte" pärast seda, kui ta on väldinud mitmeid oma edusamme, mõeldes, miks pärast kõike, mida ta on teinud, hülgab Jumal ta sel kohutaval ajal.
"Vissi d'Arte" itaaliakeelsed sõnad
Vissi d’arte, vissi d’amore,
non feci mai meesterahvas ad anima viva!
Con man furtiva
quante miserie conobbi aiutai.
Semper con fè sincera
la mia preghiera
ai santi tabernacoli salì.
Semper con fè sincera
diedi fiori agl’altar.
Nell’ora del dolore
perchè, perchè, signore,
perchè me ne rimuneri così?
Diedi gioielli della Madonna al manto,
e diedi il canto agli astri, al ciel,
che ne ridean più belli.
Nell’ora del dolor
perchè, perchè, signor,
ah, perchè me ne rimuneri così?
"Vissi d'Arte" tõlge inglise keelde
Ma elasin oma kunsti nimel, elasin armastuse nimel,
Ma pole elusale hingele kunagi halba teinud!
Salajase käega
Ma leevendasin nii palju õnnetusi, kui teadsin.
Alati tõelise usuga
minu palve
tõusis pühamutesse.
Alati tõelise usuga
Andsin altarile lilli.
Leinatunnil
miks, miks, issand,
miks sa mind nii austad?
Ma kinkisin juveele Madonna mantli jaoks,
ja ma andsin oma laulu tähtedele, taevale,
mis naeratas rohkem ilu.
Leinatunnil
miks, miks, issand,
ah, miks sa mind nii austad?
Parimad "Vissi d'Arte" etendused
Seda on üsna ohutu öelda Maria Callas omas Tosca rolli. Tema monumentaalsed "Vissi d'Arte" esitused on legendaarsed. Kuigi tema tehnika ja hääleoskus võivad mõnikord olla puudulikud, on tema haavatavus ja emotsioonid nii hääle kui ka näitlemise edastamine on võime panna sind tundma tema südamevalu ja valu, nagu need oleksid sinu oma. Sellegipoolest on selle rolli täitnud mitmed teised suurepärased esinejad:
- Angela Gheorghiu (vaadata YouTube'is)
- Leontyne Price (vaata YouTube'is)
- Maria Callas (vaadata YouTube'is)
- Montserrat Caballe(vaadata YouTube'is)
Ajalugu Tosca
Prantsuse kirjanik ja näitekirjanik Victorien Sardou kirjutas näidendi, La Tosca, aastal 1887. Kaks aastat hiljem tuuritas Sardou etenduse ümber Itaalias ja Giacomo Puccini osales vähemalt kahel etendusel. Nähtust inspireerituna uskus Puccini, et suudab näidendi muuta ooperiks. Kuigi Sardou eelistas lasta oma näidendit kohandada prantsuse heliloojal, suutis Puccini kirjastaja Giulio Ricordi tagada näidendi õigused. Kui Sardou aga väljendas oma ebakindlust, et andis oma edukaima näidendi suhteliselt uuele heliloojale, kelle muusikast ta ei hoolinud, loobus Puccini projektist.
Selle tulemusena usaldas Ricordi ooperi kallal töö teisele heliloojale Alberto Franchettile. Franchetti, kes ei tahtnud kunagi seda tööd, mis näis, jäi selle juurde neli aastat, enne kui loobus ja 1895. aastal õigused Puccinile tagasi andis. Sealt edasi kulus Puccinil veel neli aastat ja lugematu arv vaidlusi oma libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa ning kirjastaja Giulio Ricordiga, et libreto ja partituur lõplikult vormistada. Vaatamata muusikakriitikute vastakatele hinnangutele armastas publik ooperit, kui see esietendus Rooma Teatro Costanzis 14. jaanuaril 1900.
