Kunstnikuna piinavat elu elanud Vincent van Gogh (1853-1890) müüs oma elu jooksul vaid ühe maali ja suri suhteliselt noorena, arvatavasti enesesüüdistatava kuulihaava tõttu, osutus vaieldamatult kõige kuulsamaks kunstnikuks aega. Tema maalid on tunnustatud ja trükitud kogu maailmas ning originaalid teenivad oksjonil miljoneid dollareid. Maal Les Alyscamps, näiteks müüdi 5. mail 2015 Sotheby's New Yorgis 66,3 miljoni dollari eest.
Me pole mitte ainult väga tuttavad van Goghi maalidega, vaid oleme ka kunstnikku van Goghi tundma õppinud paljude kirjade kaudu, mida ta oma venna Theoga oma elu jooksul vahetas. Van Goghilt on teada 651 kirja oma vennale ning seitse kirja Theole ja tema naisele Jo-le. Need, koos kirjadega, mille van Gogh sai neilt ja teistelt, on koondatud erinevatesse suurepärastesse raamatutesse, näiteks nagu Van Goghi kirjad: Kunstniku meel maalides, joonistustes ja sõnades, 1875-1890 (Osta Amazonist) samuti veebis Vincent Van Goghi galeriis.
Van Goghil oli palju öelda maalimise protsessi ning kunstnikuks olemise rõõmude ja võitluste kohta. Järgnevalt on mõned tema mõtted kirjadest oma vennale Theole.
Van Gogh maalimise õppimisest
"Niipea, kui mul on pintsli üle rohkem võimu, töötan veelgi rohkem kui praegu... ei lähe kaua, kui sa ei pea mulle enam raha saatma."
(Kiri Theo van Goghile, 21. jaanuar 1882)
„Maalimisel on kaks mõtteviisi, kuidas seda mitte teha ja kuidas seda teha; kuidas seda teha -- palju jooniseid ja vähe värve; kuidas seda mitte teha - palju värve ja vähe joonistusi."
(Kiri Theo van Goghile, aprill 1882)
"Nii figuuris kui ka maastikus... Ma tahan jõuda selleni, et inimesed ütlevad minu töö kohta: see mees tunneb sügavalt, see mees tunneb teravalt."
(Kiri Theo van Goghile, 21. juuli 1882)
“Mulle maali juures nii väga meeldib see, et sama suure vaevaga, millega joonistuse üle võtab, tuuakse koju midagi, mis annab muljet palju paremini edasi ja mida on palju meeldivam vaadata... see on rohkem rõõmustav kui joonistamine. Kuid enne alustamist on vaja osata joonistada õige proportsioon ja objekti asukoht päris õigesti. Kui keegi teeb selles vigu, ei lähe kogu asi tühjaks.
(Kiri Theo van Goghile, 20. august 1882)
"Kui harjutamine teeb meistriks, ei saa ma muud teha kui edusamme; iga joonis üks teeb, igaüks õppida üks maalib, on samm edasi."
(Kiri Theo van Goghile, umbes 29. oktoober 1883)
"Ma arvan, et parem on kraapida noaga vale osa ja alustada uuesti, kui teha liiga palju parandusi."
(Kiri Theo van Goghile, oktoober 1885)
Van Gogh värvides
"Ma tean kindlalt, et mul on instinkt värvi, ja et see tuleb mulle üha enam kohale, see maalimine on mu luuüdis."
(Kiri Theo van Goghile, 3. september 1882)
“Indigo terra siennaga, Preisi sinine põletatud siennaga annavad tõesti palju sügavamaid toone kui puhas must ise. Kui kuulen inimesi ütlemas "looduses pole musta", mõtlen mõnikord: "Päris musta pole ka värvides". Siiski peate olema ettevaatlik, et satute arvama, et värvijad ei kasuta musta, sest loomulikult niipea, kui sinine, punane või kollane element segatakse mustaga, see muutub halliks, nimelt tumedaks, punakaks, kollakaks või sinakaks. hall.”
(Kiri Theo van Goghile, juuni 1884)
„Ma säilitan loodusest teatud järjestuse ja teatud korrektsuse toonide paigutamisel; Uurin loodust, et mitte lollusi teha, mõistlikuks jääda. Kuid ma ei häiri nii väga, kas mu värv vastab täpselt, seni kuni see näeb minu lõuendil ilus välja, nii ilus, kui see näeb välja looduses."
(Kiri Theo van Goghile, oktoober 1885)
"Selle asemel, et püüda reprodutseerida täpselt seda, mida ma enda ees näen, kasutan ma meelevaldsemalt värve, et end jõulisemalt väljendada."
(Kiri Theo van Goghile, 11. august 1888)
„Tunnen endas niisugust loovat jõudu, et tean kindlalt, et saabub aeg, mil hakkan regulaarselt iga päev nii-öelda midagi head tegema. Kuid väga harva möödub päev, mil ma midagi ei tee, kuigi see pole veel päris asi, mida ma teha tahan."
(Kiri Theo van Goghile, 9. september 1882)
"Juuste õigluse liialdamiseks jõuan isegi oranžide toonide, kroomide ja kahvatukollase värvini... Ma teen lihtsa tausta kõige rikkalikumast ja intensiivsemast sinisest, mida suudan välja mõelda, ja selle lihtsa kombinatsiooniga hele pea rikkalikult sinisel taustal, saan salapärase efekti, nagu täht taevasinise taeva sügavuses."
(Kiri Theo van Goghile, 11. august 1888)
"Koobalt on jumalik värv ja pole midagi nii head, et asjadele atmosfääri luua. Karmiin on veini punane ning soe ja elav nagu vein. Sama kehtib ka smaragdrohelise kohta. Nendest värvidest loobumine on võlts ökonoomsus. ka kaadmium."
(Kiri Theo van Goghile, 28. detsember 1885)
Van Gogh maalimise väljakutsetest
"Maalimine on nagu halb armuke, kes kulutab ja kulutab ning sellest pole kunagi piisavalt... Ma ütlen endale, et isegi kui sealt tuleb aeg-ajalt mõni talutav uuring, oleks olnud odavam see kelleltki teiselt osta.
(Kiri Theo van Goghile, 23. juuni 1888)
"Loodus alustab alati kunstnikule vastupanust, kuid kes seda tõsiselt võtab, seda see vastuseis ei heiduta."
(Kiri Theo van Goghile, umbes 12. oktoober 1881)
Van Gogh seisab silmitsi tühja lõuendiga
„Lõpsake lihtsalt midagi selga, kui näete tühja lõuendit, mis vaatab teile näkku nagu mõni imbetsiil. Sa ei tea, kui halvav see on tühja lõuendi pilk, mis ütleb maalijale: "Sa ei saa midagi teha". Lõuendil on idiootlik pilk ja see hüpnotiseerib mõned maalijad nii palju, et nad muutuvad ise idiootideks. Paljud maalijad kardavad tühja lõuendi ees, kuid tühi lõuend kardab tõelist, kirglikku maalikunstnikku, kes julgeb ja kes on lõplikult murdnud loitsu "ei saa".
(Kiri Theo van Goghile, oktoober 1884)
Van Gogh plein-air maalimisest
„Proovige lihtsalt õue minna ja asju kohapeal värvida! Siis juhtub igasuguseid asju. Ma pidin [oma] lõuenditelt ära korjama hea sada või enam kärbest... rääkimata tolmust ja liivast [ega] sellest, et kui neid paar tundi läbi nõmme ja hekkide tassida, kriibib neid tõenäoliselt üks või kaks oksa... ja et efektid, mida soovitakse tabada, muutuvad päeva edenedes."
(Kiri Theo van Goghile, juuli 1885)
Van Gogh fotoportreedest
"Ma maalisin endast viimasel ajal kaks pilti, millest ühel on pigem tõeline iseloom... Arvan alati, et fotod on jäledad ja mulle ei meeldi neid enda lähedal hoida, eriti mitte nende inimeste puhul, keda ma tean ja armastan... fotoportreed närbuvad palju varem kui me ise, maalitud portree on aga asi, mida tunnetatakse, tehakse armastuse või austusega portreteeritava inimese vastu."
(Kiri Wilhelmina van Goghile, 19. september 1889)
Van Gogh maalile alla kirjutamas
"... Tulevikus tuleks mu nimi kataloogi panna nii, nagu ma selle lõuendil allkirjastan, nimelt Vincent ja mitte Van Gogh, sel lihtsal põhjusel, et nad ei tea, kuidas viimast nime siin hääldada.
(Kiri Theo van Goghile Arles'ist, 24. märts 1888)
Allikas
Van Gogh kui kirjakirjutaja, Uus väljaanne, Van Goghi muuseum, http://vangoghletters.org/vg/letter_writer_1.html
