Natüürmort (hollandi keelest ikka ühtlane) on maal, millel on elutute igapäevaste objektide paigutus, olgu need siis looduslikud (lilled, toit, vein, surnud kalad ja ulukiliha jne) või tööstuskaubad (raamatud, pudelid, nõud, jne.). The Tate'i muuseumi sõnastik sõnastab selle väga lühidalt, defineerides natüürmorti teemat kui "kõike, mis ei liigu või on surnud". Prantsuse keeles nimetatakse natüürmorti loodus morte, (sõna otseses mõttes "surnud loodus").
Natüürmort võib olla realistlik või abstraktne, olenevalt ajast ja kultuurist, kus see loodi, ning kunstniku konkreetsest stiilist. Natüürmort on populaarne žanr, sest kunstnikul on selle üle täielik kontroll maali teema, valgustus ja kontekst. Kunstnik saab natüürmorti kasutada sümboolselt või allegooriliselt idee väljendamiseks või vormiliselt kompositsiooni ning kunsti elementide ja põhimõtete uurimiseks.
Ajalugu
Kuigi objektide maalid on eksisteerinud juba Vana-Egiptusest ja Kreekast, sai natüürmortide maalimine ainulaadse kunstivormina alguse renessansijärgsest lääne kunstist. Vana-Egiptuses maalisid inimesed hauakambritesse ja templitesse esemeid ja toitu, et anda neile jumalatele ja surnud nautida hauataguses elus. Need maalid olid Egiptuse maalikunstile omaselt lamedad, oma teemade graafilised kujutised. Vanad kreeklased lisasid ka natüürmorte oma vaasidesse, seinamaalidesse ja mosaiikidesse. Need maalid, millel olid esiletõstetud ja varjud, olid realistlikumad kui egiptlaste omad, kuigi perspektiivi osas mitte täpsed.
Natüürmortide maalimisest sai 16. sajandil omaette kunstiliik. Veneetsia kunstniku tahvelmaal Jacopo de' Barbari (1440-1516) – nüüd väljapanekus Alte Pinakothek, München— paljude ajaloolaste arvates on see esimene tõeline natüürmort. 1504. aastal valminud maalil on kujutatud surnud nurmkana ja paari raudkindaid ehk kindaid.
BBC dokumentaalfilmi järgi "Õunad, pirnid ja värv: kuidas teha vaikelu joonistus (maal)," Caravaggio "Puuviljakorv1597. aastal maalitud, on tunnistatud Lääne natüürmortide žanri esimeseks suuremaks teoseks.
Natüürmortide maalimise kõrgaeg saabus 17. sajandi Hollandis. Artistid nagu Jan Brueghel, Pieter Clausz ja teised maalisid rikkalikke, väga üksikasjalikke ja realistlikke pilte lillekimpudest ja laudadest, mis olid täis rikkalikke puuvilja- ja ulukikausse. Need maalid tähistasid aastaaegu ja peegeldasid ajastu teaduslikku huvi loodusmaailma vastu. Need olid ka staatuse sümbolid ja olid väga nõutud. Paljud kunstnikud müüsid oma töid oksjonite kaudu.
Sümbolism
Traditsiooniliselt valiti paljud natüürmortide maalide objektid nende religioosse või sümboolse tähenduse järgi, kuigi see sümboolika jääb mõnikord tänapäeva vaatajatele kõrvale. Näiteks lõikelilled või tükk lagunevat vilja sümboliseeris suremust. Koljud, liivakellad, kellad ja küünlad hoiatasid vaatajaid, et elu on lühike. Need surma kummitavad maalid on tuntud kui memento mori, ladinakeelne fraas, mis tähendab "pidage meeles, et peate surema".
Memento mori maalid on tihedalt seotud vanitas natüürmordid, mis sisaldavad maiste naudingute ja materiaalsete hüvede sümboleid – nagu muusikariistad, vein ja raamatud –, millel on hauataguse elu hiilgusega võrreldes vähe väärtust. Termin vanitas pärineb ütlusest Koguja raamatu alguses, mis väljendab inimtegevuse mõttetust: „Edevuste tühisus! Kõik on edevus."
Kuid mitte kõik natüürmortid ei sisalda sümboolikat. prantsuse keel Postimpressionist kunstnik Paul Cezanne (1839-1906) on ehk kõige kuulsam õunte maalija lihtsalt oma värvi, kuju ja perspektiivi kasutamise tõttu. Cezanne'i oma "Natüürmort õuntega" (1895-98) ei ole maalitud realistlikult, justkui ühest vaatenurgast vaadatuna. Pigem näib see esindavat erinevate vaadete liitmist. Tajumisviiside uurimise kaudu oli Cezanne'i töö kubismi ja abstraktsiooni eelkäija.
